Oleme kokku kogunud korduma kippuvad küsimused, mis inimestel tuuleenergiaga seoses tekivad. Kui te ei leia oma küsimusele vastust, siis saatke see palun aadressile: info@polendmaatuulepark.ee ja me vastame sellele hea meelega.

Üldisemalt tuuleenergia kohta

Miks on üldse tuuleenergiat Eestile tarvis? Kas me ei saa siis mujalt elektrit?
Tänaseks on teada, et Eesti lõpetab põlevkivielektri tootmise, mistõttu peame leidma keskkonnasäästlikumaid, aga samas töökindlaid viise, kuidas kasvavat nõudlust elektrienergia järele rahuldada. Euroopa Liidu liikmesriigid on seadnud 2050 eesmärgiks liikuda puhtama ja süsinikuneutraalse tuleviku suunas, nii ka Eesti. Eesti taastuvelektri toodang peab järgmise kümne aastaga vähemalt kahekordistuma ning tuuleenergia toodang peab olema selleks ajaks vähemalt neli korda suurem kui täna. Paratamatult karmistuvad keskkonnanõuded viivad saastavama energiatootmise jätkuva hinnatõusuni, muutes taastuvenergialahendused ka majanduslikult kõigi jaoks aina kasulikumaks. Eksperdid näevad, et just tuuleenergia on Eestis kõige puhtam ja konkurentsivõimelisem viis, kuidas seda eesmärki täita.
Kui pikk on tuuliku eluiga?
Tuuliku eluiga on 20 – 30 aastat, misjärel tuulik lammutatakse ning valdav osa komponente läheb taaskasutusse. Demonteerimise rahastamisega arvestavad tuulepargi operaatorid juba tuulepargi tööaja jooksul. Üldistades võib väita, et tuulik kompenseerib enda tootmiseks, töötamiseks ja demonteerimiseseks kulutatud energia ja CO2 emissiooni oma kuue esimese töökuuga. Näiteks Vestase V150-4,2 MW tuulikute puhul on see madala tuule tingimustest 7,6 kuud, mis tähendab, et see tuulik toodab tagasi 31 korda rohkem energiat kui ta ise terve oma elutsükli ajal vajab.

Põlendmaa tuulepark

Miks tahetakse tuuleparki rajada just Paikuse osavalda?
Tuuleparke rajatakse sinna, kus on palju tuult. Kõige tuulisemad alad asuvad rannikul või selle lähedal. Tuulepargi rajamist kavandades tuleb lisaks tuule potentsiaalile hinnata ka maastiku iseloomu, ala suurust, elektrivõrguga liitumise võimalusi, asustuse tihedust ja paiknemist. Samuti peab arvesse võtma kaitseväe õhuseireradarite asukohti. Kõiki neid tingimusi arvestades selgus esialgse analüüsi tulemusena, et Paikuse osavallas Kõrsa raba lähistele oleks võimalik majanduslikult mõistlikel tingimustel ja kogukonnale kasutoovalt rajada tuulepark. Lõpliku hinnangu, kas see on võimalik, annab keskkonnamõjude strateegiline hinnang. Täpne tuulikute paigutus selgub koostöös kogukonnaga planeeringumenetluse käigus, kuid hetke parima teadmise kohaselt on võimalik tuulikuid paigutada asustuse vaatenurgast küllalt varjatud aladele.
Kus hakkavad liikuma ehitusautod? Kas selleks tehakse eraldi teed?
Vältimaks täiendavat keskkonnamõju, on meie huvi kasutada võimalikult palju olemasolevat teedevõrgustikku, mida vajadusel tugevdatakse. Vajadusel rajame ka täiendavaid teid. Arendaja kohustus on teid korras hoida nii ehituse kui ka tuulepargi opereerimise ajal. Hetke parima teadmise kohaselt tähendaks tuulepargi rajamine valdavas osas just olemasoleva teedevõrgustiku uuendamist.
Kas tuulepargi rajamiseks on vaja uusi elektriliine?
Jah, tuulepargi rajamiseks on vaja ehitada alajaam ning põhivõrgu ja alajaama vaheline 110 kV liin. Liini puhul püüame kasutada võimalikult palju olemasolevaid liinitrasse. Tuulepargi sisesed liinid on lahendatud maakaabeldusega. Tuulepargi ja võrguoperaatori alajaama (eeldatavasti Kabli alajaam) vahelise ühenduse puhul oleme valmis asuma võrguoperaatoriga läbirääkimistesse, et osa või terve liin oleks paigutatud maa alla.
Kas mõne tuuliku võiks avada külastamiseks? Kas sellest võiks saada turismiatraktsioon?
Tuuliku avamine külastamiseks saab toimuda kokkuleppel kohaliku kogukonna ja kohaliku omavalitsusega. Tuulepargist võib kujuneda vaatamisväärsus, mis pakuks huvi nii kohalikele kui ka piirkonda külastavatele inimestele. Näiteks on huvilistel võimalus juba täna tutvuda juba praegu virtuaalselt koos giidiga Paldiski poolsaare elektrituuliku sisemuse ja panoraamvaatega. Maailmas on aga üsna tavaline, et turistigrupid külastavad tuuleparke, et näha tuulikuid nii väljast kui seest.

Kohalik kasu

Kes tuulepargist kasu saab?
Soodsamast ja puhtamast elektrienergiast saab kasu kogu rahvas. Riigi poolt on loomisel ka otsetoetuste tasumise raamistik kohalikule omavalitsusele ja tuulepargi lähedal elavatele inimestele. Lisaks saavad tuulepargist võrgutasuta elektrit kohalikud ettevõtted. Samuti loob tuulepargi ehitus ja hooldamine mõningal määral uusi töökohti.
Mis kasu saavad Paikuse osavalla kohalikud inimesed?
Selleks, et tuuleparkidest saadava tulu jagamine oleks ka seaduses kirjas, on riik välja töötamas kohaliku kasu mudelit. Maismaa tuuleparkide puhul on hetkel välja pakutud kuni 0,5 eurot ühe toodetud megavatt-tunni elektri kohta. 50 MW suuruse tuulepargi puhul, mille toodang on ligikaudu 150 GWh oleks tasu 75 000 eurot aastas. See summa makstakse kohalikule omavalitsusele kohustusega jaotada osa tulust tuulikute vahetus läheduses elavatele isikutele. Seega, mida suurem toodang ehk mida suuremad ja rohkem tuulikuid, seda kasulikum on see kohalikule kogukonnale. Tasu saamise õigsuse määrab elamuala kaugus lähimast tuulikust ning tasu hakatakse maksma ajahetkest, kui tootmisseade annab elektri võrku. Eelnõu väljatöötamise järgselt saavad selgeks täpsustavad numbrid ja kõrguse ja vahemaa arvutusmudel. Seaduseelnõu peaks jõudma Vabariigi Valitsusse 2021 aasta lõpus ning menetlusse Riigikogusse 2022 aasta esimeses kvartalis. Lisaks otsesele kasule muudab tuulepargi rajamine valla ettevõtluskeskkonna atraktiivsemaks. Elektri otseühenduse võimalus tuulepargi naabruses, kus võrgutasu ei pea maksma, tekitab olulise konkurentsieelise nii juba olemasolevatele kui uutele suure elektritarbimisega ettevõtetele. Kui vallas on tugevad ja suured ettevõtted, saavad sellest kasu ka kohalikud inimesed. Otseliini rajamise võimalus võib meelitada valda ka uusi tootmisettevõtteid. Lisaks loob tuulepargi ja ümbritseva taristu ehitamine ja hooldamine uusi töökohti.
Kas tuulepargi rajamisega langeb elektrihind kohalike elanike jaoks?
Tavatarbija jaoks elektrihind ei muutu. Küll aga ettevõtja jaoks, kui ta loob oma tootmise tuulepargi lähistele, kus otseliin võimaldab võrgutasu võrra odavamat elektrit.

Keskkond ja tervis

Kui kaugele ulatub tuulikute müra?
Rahvusvahelise kogemuse põhjal on müra üks paremini kontrollitavaid keskkonnamõjureid. Müra sõltub eeskätt seadme konstruktsioonist. Tuulegeneraator tekitab mehaanilist müra, mida põhjustavad tuuliku erinevad komponendid, nagu mootor ja tuuleturbiini käigukast. Selline müra on kaasaegsete tuulikute puhul tajutav ainult turbiini läheduses. Veel põhjustab tuulik aerodünaamilist müra, mis tekib tuulegeneraatorite labade liikumisel läbi õhu. See on tuulikute peamine müraallikas, aga kaasaegse tehnoloogia kasutamine piirab selle müra teket hästi ning tänaste võimsaimate elektrituulikute töötamisega kaasnev heli ei ulatu müranorme ületaval tasemel isegi kõige konservatiivsemate eelduste järgi tuulikust kaugemale kui 500-600 meetrit. Tuulikute tekitatav müra sõltub tuule kiirusest. Mida tugevam on tuul, seda kiiremini pöörlevad tuuliku labad ning suureneb ka tuulikust tulenev müra. Tuuliku pöörlemise maksimum on saavutatud tuule kiirusel umbes 10-15 m/s, kuid samal ajal tugevneb ka looduslik mürafoon ning see hakkab 8-10 m/s tuule korral varjestama tuulikute tekitatavat müra. Samuti oleneb müra tuuleturbiini konstruktsioonist. Tuuleturbiinide arenguga on vähenenud müraemissioonid, mistõttu kaasaegsed (ehkki kõrgemad ning võimsamad) tuulikud emiteerivad vähem müra ning müra levikukaugus on väiksem. Selleks, et tuulikute mürataset veelgi kahandada, on tuulikud muudetud võimalikult voolujooneliseks. Samuti on parandatud tiivikulabade aerodünaamilisi omadusi. Ühelt poolt suurendab see tootlikkust, teiselt poolt vähendab müra teket. Kogu tuuliku mehhaaniline osa on projekteeritud nii, et müra ja vibratsioon sumbuksid tekkekohas. Põlendmaa tuulepargi kavandamisel on võetud lähtepunktiks, et tagamaks kohalike elanike elukeskkonna säilimist ei kavandata tuulikuid lähemale kui 1 km tuulikutest. Sellisel kaugusel on ka kõige mürarikkamate tuulikumudelite korral kõige ebasoodsamatel tingimustel müra normtasemed tagatud.
Kuidas kajastatakse seaduses tuulikute müra?
Eesti õigusaktid ei reguleeri eraldi tuulikute lubatud müratasemeid. Siiani on tuulikute poolt tekitatud müra käsitletud kui tööstusmüra. Müra normtasemed on kehtestatud keskkonnaministri 16.12.2016 a määruses nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“. Keskkonnaministri määrus kehtestab müra normtasemed erineva kasutusotstarbega aladel, sealjuures elu- ja puhkealadel. Tuulikute lubatud müratase elamualadel on päevasel ajal 50 dB ja öisel ajal 40 dB. Tuuleturbiinide puhul on tegemist püsiva müraallikaga, mistõttu on nende puhul soovitatav lähtuda öisest sihtväärtusest, mis on kõige rangem määruses esinev norm elamualade suhtes. Inimeste heaolu seisukohalt on oluline tagada head akustilised tingimused lisaks väliskeskkonnale ka hoonete siseruumides, eriti eluruumides. Eluruumides sees kehtivad sotsiaalministri 04.03.2002 määrus nr 42 “Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid” määratud normtasemed. Pideva tööstuslike allikate poolt tekitatud müra osas kehtivad eluruumides nõuded: 30 dB päevasel ajal, 25 dB öisel ajal. Põlendmaa tuulepargi kavandamisel on võetud lähtepunktiks, et tagamaks kohalike elanike elukeskkonna säilimist ei kavandata tuulikuid lähemale kui 1 km tuulikutest. Sellisel kaugusel on ka kõige mürarikkamate tuulikumudelite korral kõige ebasoodsamatel tingimustel müra normtasemed nii väljas kui hoones sees tagatud.
Kuidas hinnatakse tuulikute müra?
Hindamaks tuulikute müra mõju, teostatakse müra modelleerimine. Müra modelleerimise tulemusena koostatakse müra levikut iseloomustavad mürakaardid. Müra modelleerimisel kasutatakse spetsiaaltarkvara näiteks SoundPLAN, CadnA, WindPROning tööstusmüra arvutusmudelina kasutatakse Eestis rahvusvaheliselt üldtunnustatud arvutusmeetodit ISO 9613-2:1996 Acoustics -- Attenuation of sound during propagation outdoors -- Part 2: General method of calculation. Arvutusmeetod ISO 9613-2 ennustab müratasemeid, mis esinevad müra levikut soodustavates tingimustes, st arvestatakse, et müra levib alati allatuult igas suunas müraallika poolt. Samuti ei arvestata müra arvutuslikul hindamisel haljastuse müralevikut takistavat mõju. Seega näitavad mürakaardid alati nö halvimat olukorda igas suunas tuulikust. Juhul kui tuul puhub kuulaja suhtes vastutuult, siis võib kuuldav müratase vastavalt väheneda kuni 10 dB, olenevalt tuule kiirusest ja heli levimistingimustest.
Kuidas mürataset jälgitakse ja kuidas sellele reageeritakse?
Keskkonnamõjude hindamise menetluse käigus modelleeritakse tuulikute müratasemed, mis on üheks aluseks tuuliku täpsel paigutamisel. Tuulikud tuleb paigutada nii, et kõigil elamualadel jt müra suhtes tundlikel aladel oleksid nõuetekohased müratasemed täidetud.
Tuulikute mõju inimese tervisele?
Olemasolevad teaduslikud tõendid viitavad sellele, et tuulegeneraatorite elektromagnetväljad, varju värelus, madalsageduslik müra ja infraheli ei mõjuta tõenäoliselt inimeste tervist.
Kas ja kui suur oht on infraheli ja madalsageduslik müra?
Inimese kuuldelävi algab kesksagedustel (500–4000 Hz) helirõhu tugevusest 0–20 dB, madalsageduslikus spektrivahemikus (0–200 Hz) peab heli tajumiseks helirõhk olema oluliselt tugevam – u 80 dB 20 Hz piirkonnas ning u 107 dB 4 Hz piirkonnas. Madalsageduslikku heli komponent on olemas enamikes helides. Seda põhjustavad nii inimtekkelised (liiklus) kui looduslikud (tuul) allikad. Selleks, et madalsageduslik heli saaks olla häiriv või tervist kahjustav on oluline madalsageduslike helide puhul nende helirõhk. Tuulikud, nagu paljud teised helide allikad, põhjustatavad madalsageduslike helisid, kuid senised mõõtmised ja uuringud tuuleparkides ei ole senini tuvastanud madalsageduslikke helisid tasemel, kus nad oleksid kuuldavad ja seega saaksid põhjustada tervisemõjusid. Senised uuringud tuuleparkides olid näidanud, et tuulikute põhjustatav madalsageduslik heli jäi samale tasemele kui tavapärane keskkonnafoon. Üks värskemaid ja teadaolevalt seni kõige põhjalikum madalsagedusliku heli uuring tuulikutega seonduvalt viidi läbi Soomes ja see avaldati inglise keeles 2020 aastal . Uuring oli tellitud Soome riigi poolt ning selle viis läbi Soome Tehniliste Uuringute Keskus . Uuring kombineeris pikaajalisi (308 päeva) heli mõõtmisi tuuleparkides, samuti kuulmisteste ja küsimustikke tuuleparkide lähialadel elanike hulgas. Eesmärgiks oli selgitada tuulikute tekitatavate madalsagedusliku müra omadused ja sellega kaasnevad mõjud inimesele. Uuring järeldas, et tuulikute madalsageduslikku müra ei saa seostada inimeste poolt kurdetavate tervisemõjudega.
Milline on tuulepargi visuaalne mõju ja kui kaugele seda näha on?
Tuulepargi visuaalne mõju sõltub tuulikute suurusest, nende asetusest, kaugusest, maastiku omadustest, aasta-ajast ja paljust muust. Üliheades ilmastikutingimustes ning vaba vaate olemasolul võivad tuulikud teoreetiliselt näha olla kuni 50 m kaugusel. Maismaa tuuleparkide puhul siiski niivõrd ulatuslikke vaatekoridore üldjuhul ei teki. Eesti puhul ei esine meil ka just kuigi sageli ilmastikutingimusi, kus nähtavus oleks ülihea. Põlendmaa tuulepark hakkaks asuma metsaste alade vahel. Taimestikvarjab vaateid väga olulisel määral. Seda eeskätt juhul kui metsane ala paikneb näiteks elamuala läheduses. Sellistel juhtudel ei pruugi ka võrdlemisi lähedal paiknev tuulik olla otseselt nähtav, sest puud tõkestavad vaatenurka. Tuulikud jäävad nähtavaks avatud vaadetega aladelt (näiteks teed, rabaalad). Tuulepargi planeeringu keskkonnamõju hindamise käigu koostatakse nähtavusanalüüs, milles määratakse metsaaladest ja maapinna reljeefist lähtuvalt kust tuulepark nähtavaks jääb. Seejärel leitakse neist asukohtadest olulised punktid, mida inimesed aktiivselt kasutavad ja koostatakse fotomontaažid. Keskkonnamõju hindamise aruande avalikul väljapanekul on kõigil võimalik nende fotomontaažidega tutvuda. Samuti on võimalik esitada ettepanekuid, millised vaatepunktid on piirkonna jaoks olulised, et neist kindlasti ka saaksid visualiseeringud koostatud.
Kas tuulikud hakkavad segama tele- ja raadiolaineid?
Tuuleturbiinid võivad põhjustada häireid ja mõjutada (analoog) teleri ja raadio vastuvõttu mõningatel ebasoodsatel juhtudel. Selliseid häireid saab tavaliselt leevendada satelliittelevisiooni või traadita kaabeltelevisiooni abil. Olukord on rohkem mõjutatud siis, kui saatja ja vastuvõtja antenni otsetee on tuulepargi poolt takistatud. Rahvusvaheline Telekommunikatsiooni Liit on aga tähendanud, et üks tuuleturbiin tõenäoliselt ei kahjusta vastuvõttu kaugemal kui 500 m. Tuulepargi planeerimisel hinnatakse võimalikku mõju telekommunikatsiooni seadmetele, võetakse arvesse tuuleturbiinide ja telekommunikatsiooni infrastruktuuri täpne asukoht, maastiku eripärad ja topograafia, telekommunikatsioonitornide kõrgus, teenindussagedus, kiirgavate süsteemide omadused ja vastuvõtutingimused jne, et tuulegeneraatorid ei avaldaks negatiivset mõju telekommunikatsiooniteenustele. Seega on elektromagnetiliste ülekannete võimalike häirete täpne ehituseelne tuvastamine tuuleenergia projekti edukuse jaoks ülima tähtsusega nii lubade andmiseks kui ka ehitusjärgsete probleemide vältimiseks.
Kas tuulikutega tekib kiirgusoht?
Ei teki. Tuulikud ei ole kiirgusallikad, mistõttu igasugune kiirgusega seotud oht puudub.
Kas tuulikutest tekivad häirivad varjud? Kas seda annab kuidagi vältida?
Tuulikud põhjustavad varjusid nagu iga teinegi ehitis. Nendest eristatakse kahte tüüpi - liikuvad varjud ja perioodilised peegeldused, mis tekivad tuulikute ja päikese koosmõjul. Liikuvad varjud tekivad päikeselistel päevadel tuulikute labade pöörlemisega . Varjutuse esinemiseks peab tuulik asetsema vaatleja ja päikesega (päikesekiirte langemisega) ühel joonel. Tuuliku labad on liikumises ning selletõttu liigub pidevalt ka vari. Liikuvate varjude esinemise aeg on kergesti prognoositav ja mudeldatav. Seega saab varjutuse esinemisega tuulikute positsioonide määramisel arvestada. Nii on võimalik varjutuse häiringut täielikult vältida. Peegeldused tekivad siis kui päike peegeldub tuuliku labadelt. See on tingitud labade materjalist ning võib põhjustada ebameeldivat helkimist. Selle ära hoidmiseks kasutatakse kaasaegsete tuulikute puhul matte pinnatöötlusmeetodeid ehk tänapäevased tuulikud enam ei helgi. Varjude osas esineb seos, et mida kõrgem on tuulik, seda kaugemale vari võib ulatuda. Varjude ulatus sõltub päikese kõrgusest ehk mida madalamalt päike paistab, siis seda kaugemale ulatuvad on varjud. Kõige kaugemale ulatuvad varjud seega hommiku- ja õhtutundidel vastavalt päikesetõusu järel ning päikeseloojangu eel. Arvestades päikese liikumissuunda taevas, ei tekita tuulikud meie laiuskraadil kunagi varju tornist lõunasuunas. Varjutus on reeglina ulatuslikum ja sagedasemalt esinev lääne- ja idakaartes. Uuringud on tõestanud, et tuulikutest tulenev varjude liikumine ei põhjusta märkimisväärset häiringut kaugemal kui ca 10 tuuliku rootori läbimõõtu tuulikutest. Arvestades, et tuuliku rootori läbimõõt on kuni ca 150 m, võib eeldada, et varjutamist kui negatiivset mõju ei esine reaalselt kaugemal kui ca 1500 m tuulikutest. Reaalselt takistab varjude langemist elamualadele ka metsa esinemine. Tuulepargi planeeringu keskkonnamõju hindamise käigu koostatakse vajutuse analüüs, mille käigus arvutatakse välja kuhu ja kui suure kestvusega varjutus ulatuda võib. Lähtuvalt sellest on võimalik kavandada tuulikute asukohti nii, et varjutus ulatuks võimalikult vähe elamualadeni.
Kas ja kui palju tuleb tuulepargi ehitamiseks metsa maha võtta?
Raadamistöid tuleb teha tuuliku vundamendi ja ehitusplatsi alal, aga ka tuulikuosade transpordikoridorides. Samas on arendajate huvi ja eesmärk metsa võimalikult vähe raadata ning säilitada tuuliku ümber puhvertsoon, kus toimub säästlik metsa majandamine (lageraiet ei toimu). Puhvertsoon aitab soodustada metsa ja elupaikade säilimist, samuti vähendab see tuulepargi võimalikku visuaalset häiringut. Kas ja kui palju tuleb vallas metsa raadata, selgub siis, kui tuulikute täpne paigutus on teada. Esialgse hinnangu põhjal tuleb ühe tuuliku ja sellega seotud infrastruktuuri kohta raadata maksimaalselt 1 - 2 hektarit metsa.
Mis saab lindudest, kes võivad vastu tuulikuid lennata või labadega pihta saada?
Selle ohu minimeerimiseks või vältimiseks on võimalik kasutusele võtta mitmeid abinõusid. Selleks, et tuulikulabad oleks lindudele paremini nähtavad, on kasutatud edukalt tuulikulabade värvimist ja pimedal ajal erivalgustuse lisamist. Lisaks on kaasaegsed elektrituulikud suhteliselt aeglase pöörlemiskiirusega, mis samuti vähendab oluliselt kokkupõrke ohtu. Kindlust lisab seegi, et tuulepargi alale tehakse põhjalik linnustiku uuring, mille tulemusi võetakse tuulikute paigutamisel tõsiselt arvesse. Näiteks välditakse tuulikute paigutamist lindude rändekoridoridesse, toitumisaladele ja väärtuslikkudesse elupaikadesse. See tagab, et lindude kokkupõrked tuulikute või tuuliku labadega on tegelikult väga väikese tõenäosusega.
Kuidas kaitstakse loomi?
Tuulikute mõju loomadele sõltub väga paljudest asjaoludest, muuhulgas tuulikute asukohast ja konkreetsest loomaliigist ning selle tundlikkusest välistele mõjutajatele. Eesti bioloogid on näiteks välja toonud, et erinevad imetajad on Eesti läänerannikul asuvate tuuleparkidega kohanenud üllatavalt hästi. Samuti näitavad mitmed uuringud, et inimpelglikud ulukid harjuvad tuulikutega ka metsasel alal suhteliselt kiiresti juba peale ehitustegevuse lõppu. Kas ja kuidas mõjutavad tuulikud bioloogilist mitmekesisust ja loomi vallas, selgub siiski keskkonnamõjude strateegilise hindamise käigus. Mõju hindamisel ja tuulepargi kavandamisel on võetud eesmärgiks, et tuulepargi rajamisega olulist mõju loomadele ei tohi tekkida. Kui seda ei ole leevendavate meetmetega võimalik tagada, siis tuuleparki antud piirkonda ei rajata.
Kui ohutud tuulikud on (jää, süttimine…)?
Tuulikud ehitatakse nii, et need oleksid vastavuses Eesti kliimaga ning võimelised töötama ka talvistes tingimustes. Siiski jääb riskiks tiivikute jäätumine ja suurel kiirusel pööreldes tiivikulabadelt lahti murduvate jäätükkide kukkumisoht. Sellist ohtu võib Eestis esineda kuni 5-6 päeval aastas. Pöörleval rootoril tekkivad jäätükid on üsna väikesed. Tuule kiirusel 18 m/s võivad jäätükid lennata kuni 100 m kaugusele risti tuule suunast. Ohtu on võimalik minimeerida ning selleks on välja töötatud erinevad tehnoloogilised lahendused nagu näiteks jäätuvastamise süsteemid. Turbiini laba sees käib kuuma õhu ringlus, et jää pärast selle tekkimist sulatada. Lisaks varustatakse tuulikud anduritega, mis seiskavad tuulikud jää tekkimisel ning seejärel saavad hooldustehnikud tegeleda tiivikute jääst ohutu vabastamisega. Tuulikute süttimine on risk, millega peab arvestama nagu iga teisegi seadme korral. See võib juhtuda samadel põhjustel nagu muu rasketehnikaga. Turbiini sees olevad komponendid võivad sisaldada kergesti süttivaid materjale. Kasutusele on võetud erinevad abinõud, et tulekahju riski vältida. Tuulikute välisosa on valdavalt mittepõlevatest materjalidest nagu betoon ja metall. Tuulepargi piirkonda rajatud teedevõrgustik võimaldab hea juurdepääsetavuse, mis tagab aktiivse järelvalve. Tuulikud on ööpäevaringselt täpse automaatika kontrolli all ning see võimaldab kiire tulekahju avastamise ja tõhusa kustutustöö. Erinevad võimalikud kõrvalekalded normaalsest tuulikute tööst on tuvastatavad juba varakult ja tõenäosus, et tulekahju tekib on minimaalne. Võimalus, et tuli leviks ümbritsevale alale on veel vähem tõenäoline.
Kas ja kui palju mõjutavad tuulikud ümberkaudse kinnisvara väärtust?
Maailmas tehtud uuringuid on näidanud, et negatiivne mõju avaldub valdavalt peale tuulepargi arendamisest teatamist ja enne selle valmimist. Peale tuulepargi valmimist tõusevad hinnad vähemalt eelnevale tasemele tagasi. Et Eestis on ettevalmistamisel kohaliku kasu mudel, mis võimaldab tuuleparkide lähedal elavatel inimestel saada kompensatsiooni, siis on oodata, et selline praktika pigem tõstab tuuleparkide lähedal asuva kinnisvara hinda. Teemat adresseeritakse tuulepargi mõjuhindamise raames.
Mis saab tuulikutest siis, kui need amortiseeruvad?
Tuulikute demonteerimine on tuulepargi omaniku kohustus. Amortiseerunud tuulikud demonteeritakse. Tuuleturbiinid on väärtuslik ressursiallikas, mida saab ringmajanduses uuesti kasutada. Umbes 85–90% demonteeritud tuulikust läheb taaskasutusse. Sealhulgas tornid, vundamendid, generaatorid ja käigukastid. Suur osa materjalidest koosneb betoonist, terasest ja malmist, mida on lihtne taaskasutada. Turbiinilabade puhul on ringlussevõtt keerulisem, sest labades on kasutatud komposiitmaterjale (koosneb 2 eritüübilistest osisest), mis muudavad need kergemaks ja vastupidavamaks. Terasjäätmete töötlemiseks on aga olemas erinevad meetodid, kuid kõige enam kasutatakse tsemendi koostöötlust.

Kaasamine

Kus ja millal on võimalik inimestel kaasa rääkida?
Oleme valmis jagama projekti kohta infot kogu aeg ja vastama kõikidele küsimustele, mis inimestel tekivad. Samuti oleme valmis kohtuma erinevate piirkondade elanikega ning kohaliku omavalitsuse juhtidega. Ametlikku tagasisidet projektile on võimalik anda keskkonnamõjude hindamise käigus, mille käigus toimuvad avalikud arutelud.
Kust ma leiaksin tuulepargi kohta rohkem infot? Kas mind hoitakse arengutega kursis?
Jah. Üks koht, kus infot saab, on seesama koduleht, mis täieneb pidevalt. Lisaks jagame infot Paikuse osavalla kodulehel ning lehtedes „Paikuse Postipaun“ ja ,,Tori Valla Teataja”. Huvilised, kes tahavad olla esimestena kursis planeerimisprotsessis avaldatava infoga, saavad liituda infokirjaga aadressil: info@polendmaatuulepark.ee. Lisaks sellele plaanime läbi viia mitmeid kohtumisi kohalike kogukondadega, et arendusprojekti tutvustada.